Plagiaat ehk loomevargus on teema, mis puudutab nii õpilasi, teadlasi, ajakirjanikke kui ka kõiki veebis sisu loojaid. Mida plagiaat täpselt tähendab, kuidas seda ära tunda ja kuidas see erineb autoriõiguse rikkumisest? Selles artiklis käime läbi plagiaadi tunnused, liigid ja selle vältimise põhimõtted.
Mis on plagiaat?
Plagiaat (ladina keeles plagiarius – “inimeseröövija, orjakaupmees”) ehk loomevargus on võõra teose või selle osade avaldamine enda omadena. Plagiaadiks nimetatakse ka kirjaniku teose trükis avaldamist ilma tema nõusolekuta. Akadeemilises kontekstis tähendab plagiaat viitamata allika kasutamist.
Sõna “plagiaator” tähenduses “teise looja teose kopeerija” võttis esimesena kasutusele Rooma luuletaja Martialis 1. sajandil, kui ta kurtis, et teine luuletaja oli tema värsid “röövinud”. Inglise keelde tõi sõna plagiary näitekirjanik Ben Jonson 1601. aastal.
Sageli väidetakse, et antiikajal plagiaati ei taunitud, kuid see ei pea paika. Juba ajaloolased Polybios ja Plinius Vanem süüdistasid teisi plagiaadis ja pidasid seda häbiväärseks. Rooma arhitekt Vitruvius tänas oma raamatus varasemaid kirjutajaid ja mõistis teravalt hukka need, kes “varastavad selliste meeste kirjutisi ja avaldavad neid enda omadena”. Plagiaadi tuvastamine oli toona keeruline pikkade reisiaegade ja vähese kirjaoskajate arvu tõttu.
Plagiaadi kolm tunnust
Teost saab pidada plagiaadiks vaid siis, kui see vastab kolmele kriteeriumile:
- Kahtlustatava teose ja mõne varasema teose vahel on äratuntav sarnasus.
- Sarnasust ei saa seletada juhusega.
- Autor ei ole viitamise, tänusõnade ega muul viisil tunnistanud varasema teose kasutamist.
Plagiaat ja autoriõigus – mis vahe on?
Plagiaat ja autoriõiguse rikkumine kattuvad osaliselt, kuid need ei ole samaväärsed mõisted. Autoriõiguse rikkumine tähendab autoriõiguse omaja õiguste rikkumist, kui kaitstud materjali kasutatakse ilma loata. Plagiaat seevastu puudutab valet autorsust: keegi esitab teise inimese teose enda omana ja saab selle arvelt teenimatut mainet või akadeemilist tunnustust.
Seetõttu võib plagiaat olla ka siis, kui teos ei ole autoriõigusega kaitstud, ning paljud plagiaadijuhtumid ei pruugi vastata autoriõiguse rikkumise juriidilistele tingimustele. Plagiaat iseenesest ei ole tavaliselt kuritegu, kuid sellega võivad kaasneda muud tagajärjed – näiteks autoriõiguse või isiklike õiguste rikkumine või akadeemiline karistus. Lihtne rusikareegel on: kui sa ei kirjutanud seda ise, viita autorile.
Plagiaat koolitöödes
Kõige sagedamini esineb plagiaati koolitöödes. Kõrgkoolides peetakse plagiaati akadeemiliste tavade rängaks rikkumiseks, mille eest võidakse üliõpilane eksmatrikuleerida. Levinumad liigid on:
- remiksimine – autor võtab sisu erinevatest allikatest ja parafraseerib seda;
- eneseplagiaat – autor kasutab oma varasemat teksti korduvalt, ilma sellele viitamata;
- kokkukleepimine (mashup) – mitme allika kopeerimine ilma ühelegi neist viitamata.
Turnitini 2015. aasta küsitluses õpetajate ja õppejõudude seas toodi välja kümme peamist plagiaadi vormi. Nende hulgas olid näiteks teise inimese töö esitamine enda omana, tsitaatide kasutamine allikale viitamata, ainult osade lõikude viitamine, ebatäpne viitamine ning liiga lähedane parafraseerimine – kui viide on olemas, kuid laenatud mõtete sõnastust ja ülesehitust ei ole piisavalt muudetud.
Eneseplagiaat
Ka oma varasema töö olulise osa taaskasutamine ilma seda tunnistamata võib olla eetiline probleem, eriti kui väidetakse, et avaldatav materjal on uus. Eneseplagiaati on sageli raske tuvastada, sest piiratud taaskasutus on nii seaduslikult kui ka eetiliselt aktsepteeritav.
Kuidas plagiaati tuvastatakse?
Tekstiliste teoste puhul saab plagiaati tuvastada spetsiaalsete programmide abil, mis võrdlevad teksti andmebaasis olevate tekstidega. Sageli on andmebaasiks internetiotsingumootorite indekseeritud veebilehed, kuid andmebaasi võib luua ka näiteks ühe õppeaine üliõpilaste töödest. Saadaval on nii tasulisi kui ka tasuta programme.
Tööriistadel on ka piirangud. Näiteks on täheldatud, et väiksemates keeltes, mille digitaalne jalajälg on väike, kirjutatud tekste toetavad suured tuvastusvahendid halvemini.
Kuidas plagiaati vältida?
- Viita alati allikale, kui kasutad kellegi teise sõnu, mõtteid või andmeid.
- Märgi otsetsitaadid jutumärkidega ja lisa viide.
- Parafraseerides sõnasta mõte päriselt ümber ja viita siiski allikale.
- Kui kasutad oma varasemat tööd, too see selgelt välja.
- Viita täpselt – ka ebatäpne viitamine loetakse üheks plagiaadi vormiks.
- Ära tõlgi võõrast teksti ega asenda sõnu sünonüümidega, jättes allika märkimata – ka see on plagiaat.
- Lisa töösse oma mõtteid ja analüüsi, mitte ära tugine ainult teiste tööle.